Kortermaja elaniku rõõmud ja mured

Elame väga toredas kortermajas Tampere linna servas Hervanta linnaosas. Tegemist on väga rahuliku piirkonnaga, kus valdav enamus majadest on hoopiski eramajad, kuid mingil määral ka väikesi kortermaju (meie majas on nt. ainult 10 korterit). Meie elame esimesel korrusel ja meil on lausa oma sissekäik, nii et mõnes mõttes lausa ridaelamu tunne tuleb peale. J Peale selle on meil ka tilluke aiake, kus ma siis saan kevad-suve-sügise perioodil kastekannuga käia oma lillekesi kastmas ja umbrohtu kitkumas. Et kõik oleks nagu ilus…

… aga paraku elavad teisel korrusel naabrid. Selle kahe aasta jooksul, mis me oleme selles korteris elanud, on meil naabrid kolm korda vahetunud. Tegemist on nimelt nn. opiskelijaasunto’ga ehk et selles majas olevaid kortereid üüritakse välja vaid üliõpilastele. Ja kuna üliõpilastel siiski on ikka eesmärk mingil ajal ka oma õpingud ära lõpetada, siis seepärast ka see naabrite ”voolavus”. Aja säästmise huvides ei hakkaks ma nüüd kõiki erinevate naabritega esinenud probleeme välja tooma ja piirduksin ainult praeguste naabritega. Pean siiski ütlema veel seda, et nö. keskmiste naabritega mingit probleemi ei olnudki: neil oli üks suhteliselt väike laps, kes väga palju haamriga vastu põrandat ei tagunud (äkki sellepärast, et tegemist oli tüdrukuga?) ja vanemad olid ka rahumeelsed tüübid.

Loogiliselt võttes ei tohiks ka nüüd midagi hullu häda olla, sest jälle on meie ülanaabriteks noor pere, kus kasvamas üks ilmselt varsti aastaseks saava lapsega pere. Ja ega neil midagi väga viga polegi, ainult et tegemist on muusikat harrastavate inimestega. Mina armastan ka muusikat, mulle meeldib laulda ja ka muusikat kuulata, aga siiski… Naabrinaine (miskipärast ma ei usu, et see naabrimees oleks, aga kes teab) harrastab nimelt klaverimängu. Iseenesest jällegi väga kena, kui seda sobival ajahetkel harrastada. Aga ilmselt on nende pere päevakava küll hoopis midagi muud, kui meil. Paaril viimasel õhtul hakkab klaverimäng kostma umbes 20:45 ehk siis kui ma just olen oma poja magama saatnud. Õnneks on ta üldiselt ennast päeva jooksul nii ära rahmeldanud, et ta ei kaeba ja jääb kenasti magama. Aga mulle käib see ikkagi närvidele ja pealegi kostab see muusika piisavalt valjusti, et nt. telekas tuleb ikka valjemaks panna, kui normaalselt. Teine võimalus on, et klaverimäng läheb lahti nädalavahetuste pärastlõunal siis, kui me oleme just kavatsenud väikest uinakut pidada. Ei pea muidugi inimene olema nii laisk, et tahab magada päise päeva ajal, aga oma kodus tahaks ikka teha laias laastus seda, mida heaks arvan, mõeldes siiski ka veidike naabrite heaolu peale.

Ma siiralt loodan, et nad viiulit ei hakka harjutama varsti…

Jõulukesed jõudke jälle…

… või kuidas see laulusalm nüüd täpselt käiski. Sel aastal on mul küll totaalselt see jama, et mingit jõulutunnet ei ole. Jõulukaunistusi pole üles viitsinud panna. Tõsi jah, advendiküünlad ikka põlevad köögialaual ja Rainerile sai jõulukalender ostetud, millest tal siis nüüd 12 päeva juba on rõõmu olnud. Iseenesest on see imekspandav, kui hästi lapsed kõike meeles peavad. Hommikul unesegase peaga teatakse kohe millise numbriga luuk tuleb täna avada, kuigi muidu pole kuupäevadest suurt mingit aimu.

Minul oli jõulutunne ära umbes novembri algul, siis kui sadas laia lund ja puud nägid välja nagu suhkruglasuuri kastetud. Nüüd pole väljas muud, kui peaaegu lakkamatu vihmasadu ja ainult umbes 2-3 korda nädalas oma nägu näitav päike (ausõna, ma ei liialda). ”Parematel” päevadel on ka keskpäeval nii pime, et hakka või kardinaid ette tõmbama. Tööl ei panegi seda nii hullusti tähele, aga kodus on täitsa lootusetu…

Aga anyway, järgmisel teisipäeval algab mul jõulupuhkus ja küllap siis Eestis maal olles see jõulutunne ka tuleb koos piparkookide küpsetamise ja kingituste pakkimisega. Olen sel aastal jällegi üritanud kinkide ostmisega juba enne pihta hakata, kui absoluutselt viimane aeg käes on. Tavaliselt läheb nii, et üritan küll, aga läheb ikka nii nagu tavaliselt. J Sel aastal olen siiski teinud edusamme ja homme kavatsen pool oma väärtuslikust tööpäevast ohverdada, et plaanitu ellu viia. Kingituste ostmise osas võiks muidugi ka üsna pikalt teemat arendada, aga aja kokkuhoiu mõttes piirdun ainult tõdemusega, et väga out on kinkida midagi lihtsalt kinkimise pärast. Kahjuks seab tihti just rahakott piirid selles osas, et ei õnnestu võib-olla osta just seda, mida teine hirmsasti tahaks, aga sellisel juhul on nutti vaja. Sest ega hea kink ei pea ilmtingimata jube kallis olema. Vähemalt üks kink on mul küll juba olemas, mille osas ma tean, et selle saaja rõõmustab, ja ka mul on sellest hirmus hea meel. Loodetavasti lähevad ka ülejäänud asjad enam-vähem täppi.

Ega nüüd pole muud, kui et jääme siis lund ootama! Aga jõulud tulevad muidugi vääramatult igal juhul…