Päike väljas

Märkamatult on juba veebruari keskpaik kätte jõudnud, aga päris korralikku talve pole veel tulnud ja ilmselt jääbki tulemata. Aga täna on üle pika aja jälle päike väljas vähemalt!!! :)

Tahtsin tegelikult veidi oma treeninguid üles lugeda. Ehk et eelmisel nädalal sai suhteliselt kasina lume ja soojakraadide kiuste siiski 25 km maha suusatatud. Ja julgeks väita, et rada oli mul küll parem kui Otepää MK etapil. :) Täitsa nauditav oli sõita. Vorm on muidugi viletsavõitu, aga rahulikult sõites tegin meie suhteliselt karmil Suolijärvi rajal 3 x 4,3 km pikkust ringi ära. Loodetavasti pääseb sel hooajal veel rajale, kuigi viimase soojalainega sulas lund kõvasti vähemaks ja kui nüüd see allesjäänu ära külmetab, on tulemuseks ”mõnusalt” konarlik maa, mis suusad üsna ruttu määrdevabaks kraabib ja kui peaks juhtuma veel kukkuma, siis on eriti paha lugu…

No igatahes käisin eile ka oma põlve proovimas väikesel jooksuringil. Tegin umbes 3,5 km rahulikku sörki ja väikeste mööndustega võib öelda, et suuremaid vaevusi sellest ei tekkinud. Aga põlv on ikka kahtlane ja seepärast enne järgmist nädalat lippama ei trügi.

Jumalik laul

Mulle meeldib üldiselt igasugune muusika ja lemmiklaule on mul ka palju, kuid ühegi vastu ei saa Jeff Buckley tõlgendus laulust ”Hallelujah”. See on fantastiline, kuidas palja akustilise kitarri ja häälega saab nii jumaliku tulemuse. Laul ise on ka tegelikult üsna lihtne, kuid miind vaimustab, et seal on iga noot, iga hingetõmme õiges paigas. Fanstastiline!

No, Led Zeppelini ”Stairway to Heaven” on ka super laul. Ja siis veel terve hulk muid ka. :)

Talverõõmudest või õieti nende puudumisest

Korraliku talveilmaga on sel hooajal küll väga pahasti. Korraks justkui tuli korralikum lumekate maha, aga siis hakkas kohe jälle vihma sadama. Suusatamine on senini ainult unistuseks jäänud. Sellest on eriti kahju seepärast, et jooksuhooaeg märtsist oktoobrini tegi märkimisväärset kahju mu vasakule põlvele, mis praegusel hetkel ei kesta valutult pikemat jooksu kui 1,5 km. Suusatamine aga võimaldaks ideaalselt kestvustrenni ilma põlvede põrutamiseta. Eile käisin üle tüki aja jälle ujumas ja siis proovisin korraks ka vesijooksu, mis tundub täiesti kihvt asi ja kavatsen hakata sellega tõsisemalt tegelema.

Uurisin ja puurisin ka internetist põhjalikumalt põlvevalu ja jooksmise seoste kohta ning leidsin paar toredat venitusharjutust, mida ka innukalt kodu teen. Loodetavasti saan kevadest põlve jälle pidama, et kannatab jälle lippama hakata. Praegu on nii, et selge kadedusega vaatan neid, kes tänaval/metsas jooksutrenni teevad. Aga eks see põlvehäda paljuski oma lollusest tuli, sest põlve toetavad lihased ei olnud piisavalt treenitud. Seda puudujääki kavatsen nüüd parandada jõusaalis käimisega. Seniks aga võtan 4 korda nädalas veepudelid (kaal kokku 4,5 kg) seljakotiga selga ja lähen kõndima. Vähemalt mägede tarbeks on see täiesti sobilik trennimeetod.

Segane jutt

Ma olen juba pikemat aega tundnud seda, et suulise väljendusoskusega on mul pahad lood. Mu jutt tundub mulle endalegi segane, mis siis veel teistest rääkida. Oma süü on selles kindlasti asjaolul, et kasutan iga päev aktiivselt kolme keelt (eesti, soome ja inglise). Igast keelest tuleb meelde mingid teatud sõnad ja väljendid ning, mis siis lõpuks peas sassi lähevad ja lõpuks on lauseehitus ja sõnade järjekord nii kaootiline, et midagi aru ei saa. Täielik hullumaja! Ja sinna lisame veel minu juba üsna kaugelearenenud Alzheimeri. :-) Sellepärast on mulle teraapia mõttes väga kasulik seda blogi kirjutada. :)

Veel vanast aastast

Vanast aastast on mul jäänud raporteerimata tähtis asi Raineri edusammudest judos. Nimelt sai ta oma valgele vööle natuke värvi juurde kahe punase triibu näol. Ma ei tea, kas mujal ka selline süsteem on, aga siin Soomes tehakse lastele nö. vahekatseid või gradueerimisi, mille läbimisel saab vööle ühe punase triibu peale. Enne kollase vöö katset nt. saab teha 3 katset ehk siis valge vöö peale tuleb kokku 3 triipu. Sama jätkub ka kollaselt vöölt oranzhi vöö peale õppimisel.

Objektiivselt võttes, ei tähenda see üks triibuke muidugi tõsise tegija silmis midagi, aga lapsele on see väga tähtis märk edasiminekust ja innustab edasi harjutama.

Koolivaheajal lugesime innukalt kogu perega Janno Põldma ”Dzhuudopoisse”, kus kahjuks küll judost väga palju juttu ei olnud, aga tore oli seda lugeda ikkagi. :)

Uuel aastal uue hooga

Aastanumber on vahetunud, jõulupuhkus peetud ja esimene uue aasta tööpäevgi hakkab lõpule saama.

Puhkus oli mõnus, seekord isegi mitte eriti stressirohke. Oleme ilmselt õppinud enam-vähem oma asju realistlikult planeerima ja seetõttu jääb ka pingeid vähemaks. Jõuluvana tõi toredaid kinke, enam-vähem olid need küll ette teada, kuid ka üllatusi oli ja need olid kõige meeldivamat sorti.

Sõbrannadega saime kokku ja pidasime mu sünnipäeva ka ära. Käisime pubis/clubis ”Seiklusjutte maalt ja merelt”, mis oli tegelikult täitsa tore kohta, aga teenindus ja nõude puhtus jättis tibake soovida. Aga kõik puudujäägid kompenseeris tore seltskond.

Pühade aegu tuli hea uudis ka Katrinilt, kes sünnitas jõulu 1. pühal oma esiklapse. Väike päkapikupoiss oli täiesti kobedate mõõtmetega ja loodetavasti sirgub tubliks meheks.

Aastavahetuse veetsime juba oma kodus Soomes ja seda ETV vana-aasta õhtu programmi vaadates. :) Ostsime endale nimelt nii MTV3 kanalipaketti kui ka ETV vaatamisõigused. Täitsa tore värk!

Uue aasta lubadusi ma teadlikult ei teinud. Küll aga on tähendusrikas see, et 1. jaanuaril jõudsime Rainiga otsusele, et kui nüüd midagi vahele ei tule, siis on suvel jälle matkale minek. Sihtkohaks vanad tuttavad Alpid. Eks täpsemad reisiplaanid visandame siis, kui suvi juba lähemale tuleb.

Puhkuse lõpp kiskus küll veidi käest ära, sest Soome naastes tabas meid kergekujuline tõvelaine, mis avaldub põhiliselt nohu ja mõningal määral ka köha näol. Samuti tõmabsid ilmad külmaks ja tuuliseks, mis ei innustanud eriti Raineriga õue minema. Ja teadagi läheb toas istudes varem või hiljem olukord jamaks, sest igavus teeb oma töö. Loodame, et elame nädalalõpu kenasti üle ja et saame esmaspäeval, kui kool algab, olukorra jälle kontrolli alla.

Siia lõppu võiks muidugi ühe uue aast lubaduse välja käia: püüan oma blogi täiendada edaspidi veidi tihedamalt kui 0-2 korda kuus! :)

Stressirohke nädalavahetus tulemas

Jõuludeni pole enam kahte nädalatki ja kuna sel aastal suundume Eestisse jõulusid veetma alles suhteliselt hilja, tuleb kõik jõulukingid enne valmis osta. Olen sel aastal olnud erakordselt tubli, sest kahele inimesele on mul kingid juba ca kuu aega tagasi ostetud. :) Ülejäänud kinkide varumiseks on sisuliselt viimane võimalus eesseisev nädalavahetus.

Kõige stressavam asja juures on täielik teadmatus selles osas, et mida üks või teine lähedane inimene kingiks ootab. Õnneks olen siiski nii mõnegi soovi eelnevalt välja selgitada, aga paljud ei oskagi ühtegi soovi välja käia. Seepeal olen ma alati lubanud puust Kalevipoja kinkida, aga siin, Soomes, pole neid ka kusagilt võtta. ;)

Igal juhul shoppama tuleb minna ja loodetavasti satub silma alla siis ka midagi mõistlikku nii kasutatavuse (see on oluline kingi saajale) kui ka hinna osas (see on jälle mulle oluline).

Peale selle ootab ees veel kodustes tingimustes läbi viidav judolaager, sest Raineril on esmaspäeval nn. "natsakoe". See ei ole siis vöökatse, vaid nad saavad eduka läbimise korral ühe punase triibu oma vöö peale.