Jooks joostud

Nonii, laupäeval sai siis Likkojen Lenkki veerandmaraton kenasti läbi joostud ja peab ütlema, et täiesti rahule võib jääda. Seal muidugi mingit ametlikku ajavõttu ei toimunud, aga oma isikliku ajavõtu järgi kulus 10,5 km läbimiseks 1:14, mis ei anna mingit põhjust just rõõmust lakke hüppamiseks, aga siiski... Sest tegemist polnud sugugi mingi tasase maaga ja eks omajagu aega kulus ka teiste jooksjate/kõndijate vahel laveerimiseks. Põhiline oli, et suutsin täitsa talutavas tempos raja läbi lipata ja ei olnud kaugeltki mitte kõige kehvemate seas. :) See andis indu ja tibake ka enesekindlust juurde, et edaspidi siis aega parandada ja proovida kestvust mõnel pikemal distantsil.

Reedel sai Raineriga koos käidud ka mingil autoshowl, mille nime ma enam täpselt ei mäleta. :p Kuna ilm oli tol päeval enam kui vilets ehk sadas vihma, siis oli kogu "projekt" kahtluse all, aga kuna ma arvasin, et poisil oleks ikka äge sihukest asja näha, kus mingid monsterautod jms esinevad, siis läksime vihmast hoolimata Turtola Citymarketi parklasse kohale. Õnneks lõppes esituse ajaks ka vihmasadu, kuid see ei muutnud vähimalgi määral asjaolu, et olime juba enne suhteliselt põhjalikult märjaks saanud. Olime ostnud istekohtadega piletid ja saime kohad kohe kõige magusamasse kohta areeni keskel. Mina, tuntud sabistaja ja pabistaja, aga hakkasin mingil hetkel küll kibedasti kahetsema, et nii hea platsi saime. Sest kui autod ennast rambilt sõites üle katuse rullisid, võttis ikka kõhedaks küll. No objektiivselt võttes ei olnud seal tegelt midagi ohtlikku, eks nad olid ju välja arvestanud, et mis ja kuhu võib kukkuda ja samuti kangutati vähegi lipendavad osad autode küljest kohe ka ära, aga ikkagi oli jube hirm, et äkki saame meiegi mõne tükiga pihta. Aga Rainerile meeldis ja see oligi peamine. Tegelikult meeldis mulle ka muidugi. :) Nägime Soome esimest õiget ameerika stiilis monsterautot, seda, kuidas auto kahe ratta peal sõidab, ja siis muidugi seda võistlust, et mitu korda ühe romuga annab üle katuse sõita, enne kui ta lõplikult seisma jääb. Veel oli igasugu tulega seotud värke ja ilmselt need oleksid mulle kuiva ja kuuma ilmaga hirmu nahka ajanud, aga see kord oli õnnes väga vesine ja seega ka selles mõttes ekstraturvaline. ;)

Likkojen Lenkki 2007 ootuses

Viimasel ajal on väga popiks saanud blogides pidada treeningpäevikuid. Olen isegi suure huviga lugenud Priit Pulleritsu spordiblogi ja kadestanud, et küll mõnel ikka jutt jookseb hästi. Aga ega ei maksagi ennast hakata kohe mingi professionaalse ajakirjanikuga võrdlema. :) Mul endal on treeningtabel külmkapi uksele kinnitatud ja sinna märgin ka ainult selle, et mida ja kui palju just tehtud sai.

Jooksuhooajaga sai algust tehtud märtsikuus, kui lumi sulama hakkas ja enam suusatada ei saanud. Varustasin ennast, osaliselt oma abikaasa pealekäimisel, Polari F6 pulsikellaga, mis pole mingi viimase peal masin, aga mõõdab ära kõik, mida mul vaja läheb ehk pulsi, kalorid ja aja ning igal esmaspäeval näitab kokkuvõtte eelmise nädala treeningutest.

Siis leidsime sellise suurepärase raamatu kui "Spordisõbra käsiraamat" ja sellest siis veidi uurisime, et kuidas oleks mõistlik treenida, seda just põhiliselt pulsi osas. Tuleb välja, et treenima hakates enamasti inimesed pingutavad lihtsalt üle ja siis tunnevad, et ei jaksa ja siis loobuvadki kergesti. Eks ole ma isegi sama reha otsa astunud, kuid nüüd olen siis paar kuud enam-vähem mõistlikult trenni teinud.

Eesmärgiks oli sel kevadel just nimelt Likkojen Lenkki, mis on meil Tamperes selline Maijooksu tüüpi naistejooks. Distantsiks valisin 10,5 km, mis veel märtsis kõlas minu jaoks täiesti astronoomilise vahemaana. Täna, kui stardini on jäänud veel 2 päeva, on seis selles mõttes ikka parem, et eilegi tegin raskusteta 10 km otsa. Kiirus on muidugi täiesti olematu, ehk umbes 6:30 kilomeetrile, aga edasiminek varasemaga võrreldes, on olnud täitsa tuntav. Enam jooks ei tapa ja ka 15 - 20 km jookseksin põhimõtteliselt ära.

Vaatame, kuidas laupäeval läheb, ja siis äkki võtaks sügisepoole veel ühe poolmaratoni äkki ka kavasse. ;)