Puhkus selleks korraks otsas

… ja juba 4 päeva töölgi käidud (esmaspäeval veel puhkasin ja saatsin last kooli). Suvi oli tore, kuid mitte midagi erilist. Olin natuke aega Eestis oma vanemate ja samuti äia-ämma juures. Keetsin tublisti igasuguseid variatsioone tikrimoosist ning tegelesin kurkide marineerimisega – tüüpilised suvised tegemised juulikuu lõpus. Heinategu oli sel aastal juba ebanormaalselt vara ära – nimelt oli meie talu esmane heinategemine juba jaanipäevaks läbi. Tänaseks on seal viligi võetud, nüüd on siis oodata peatselt kartulivõttu.

Kõige põnevam asi puhkuse jooksul oli ilmselt Harry Potteri sarja viimase raamatu ilmumine. Seekord polnud ma Amazonist seda ette tellinud ning sestap sõitsime 21. juuli varahommikul Raineriga seltsis Tallinnasse ning lunastasin oma eksemplari ilma igasuguses hullus järjekorras seismata. Tegelikult oli täitsa tore oma pojale jälle Tallinna linna tutvustada. Kuigi ta on seal sündinud ja kolmanda eluaastani seal ka elanud, ei ole tal mingit erilist ettekujutust nt. vanalinnast ja samuti muust kesklinnast. Ka mul endal oli täitsa põnev üle pika aja nö. turisti pilguga Tallinnale vaadata. Eriliselt positiivne üllatus oli Harju tänava äärde tehtud jaapani stiilis haljastus ja istumiseplats. Samuti üllatas Balti jaama juures olev jalakäijate tunnel ja seda oma puhtusega – võib-olla olid kõik asotsiaalsed inimesed väljas kena suveilma nautimas.

Kui kauaoodatud raamat oli kätte saadud, siis pidi muidugi kohe seda ka lugema asuma. Kuna aga ka muu elu tahtis elamist, siis läks mul nende ca 600 lk läbinärimiseks sutsu üle nädala. Raamatuga võis täiesti rahule jääda. Ei üritagi siinkohal väita nagu oleks tegemist mingi kvaliteetkirjandusega, aga kes kunagi on selle nö.rongi peale astunud ja konksu otsa jäänud, see sealt enne lõppu ei vabane. Minuga oli küll vähemalt nii. ”Harry Potter and the Deathly Hallows”ile on ette heidetud seda, et vahepeal on palju väga igavat osa, mis on ka jumala tõsi. Ehk toimub lihtsalt ootamine, misjärel läheb tegevus jälle hooga käima. Lõpp oli väga pingeline ja oleks ehk väärinud natuke pikemat lahtikirjutamist, aga ilmselt sai seda ka pisut liigse rabinaga loetud – ikka tahad ju teada, millega asi lõpeb. Ilmselt vaevas nii mõndagi lugejat küsimus, kas Harry jääb lõpuks elama, ja ise olin juba vaikselt valmis ka selleks, et ei jää. Siiski ei valmistanud J. K. Rowling oma lugejatele pettumust ning lasi Harryl elada. Lõpp hea, kõik hea!

Just enne suvepuhkusele minekut sai ära vaadatud ja viies Potteri film “Harry Potter and the Order of the Phoenix”. See valmistas mõningase pettumuse, nagu on tegelikult ka kõigi teiste HP filmidega olnud. Filmid on selle sarja puhul raamatuga võrreldes küll nagu konservtoit a la carte restorani toiduga võrreldes (filmil on siis konservtoidu roll). Raamatut lugedes tekib mul tegelaskujudest nii tugev oma ettekujutus, et filmilahendust on esimese korraga raske vastu võtta. Aga kuigi olen enamasti kinost välja astudes öelnud, et seda filmi ma koju endale küll ei osta, olen sunnitud ca aasta või paari pärast oma sõnu sööma… :)

Aga nüüd on ees hoopis uued mured ja alanud tööaastal tuleb anda üliõpilastele loenguid, kirjutada vähemalt üks teaduslik artikkel ja kirjutada valmis doktoritöö – ühesõnaga igav ei hakka!

Esimene nädal koolilapse emmena

… saab tänasega mööda ja läinud on üllatavalt kenasti. Raineril polnud mitte mingit hirmsat kooliminekuvaimustust, mis pole poisterahva puhul ilmselt ka väga üllatav. Samuti olid tal suured eelarvamused pikapäevarühma ehk siinses kõnepruugis iltapäiväkerho osas. Tegelikult on tänaseni veel osutunud kõige suuremaks probleemiks teha esimene samm üle koolimaja läve – see meil veel ilma nutuvõrus suuta ei õnnestu. Hea asi on muidugi see, et sellele ei järgne mingit pikka ja hüsteerilist nuttu, kuid kuidagi paha tunne on ikka, kui näed, et lapsel hale meel on. Ühest küljest on lapsest kahju, kuid teisalt on jälle terike häbi ka, et peab see minu laps just sihuke memmekas olema… Aga see oli nüüd alles esimene nädal ning küllap ta sinna majasse ka ilma nututa lõpuks astutud saab. :)

Õppimise poole pealt probleeme pole. Eriti hästi läheb peale matemaatika muidugi, lugemises pole veel kodutöid antud. Selle viimasega saab ilmselt veidi raskem olema, kuid võib-olla teeb kool imet. ;) Nimelt on Raineril jätkuvalt selline suhtumine, et ega tema ise ei pea lugema, talle piisab sellest, kui keegi talle ette loeb. Ja raamatud iseenesest on talle juba enam-vähem titest peale meeldinud. Ta lihtsalt ei viitsi ennast rahulikult kätte võtta, et keskenduda tähtede kombineerimisele ja kokkulugemisele. Need harvad korrad, mis tal see keskendumine on õnnestunud, on näidanud, et oskab lugeda küll. :)

Väike pettumus oli see, et siin Soomes pole esimene koolipäev sugugi sama pidulik, kui ta Eestis on. Polnud mingit aktust ja ka õpetajatele lilli ei tooda. Teine maa, teistmoodi kombed… Positiivne on siin aga see, et esimesse klassi minekul pole sellist hullu laste treenimist ega sisseastumiskatsetega kurnamist, mis Eestis kahjuks on üsna levinud. See on tore, kui laps paljusid asju oskab ja teab, aga üle ei maksa ka pingutada. Ja osa lapsi on andekamad, kui teised, kuid osad jälle arenevad aeglasemalt. Ma arvan, et meie Rainer on suht Harju keskmine – ei ole ta kindlasti mitte lollusega löödud, kuid imelaps ka, jumal tänatud, mitte.

Loodame, et tema koolitee saab siis olema edaspidi edukas ja täpselt nii pikk, kui tal mõistust ja pealehakkamist jätkub (loodetavasti ikka lühem, kui emmel-issil ;))!