Esimene nädal koolilapse emmena

… saab tänasega mööda ja läinud on üllatavalt kenasti. Raineril polnud mitte mingit hirmsat kooliminekuvaimustust, mis pole poisterahva puhul ilmselt ka väga üllatav. Samuti olid tal suured eelarvamused pikapäevarühma ehk siinses kõnepruugis iltapäiväkerho osas. Tegelikult on tänaseni veel osutunud kõige suuremaks probleemiks teha esimene samm üle koolimaja läve – see meil veel ilma nutuvõrus suuta ei õnnestu. Hea asi on muidugi see, et sellele ei järgne mingit pikka ja hüsteerilist nuttu, kuid kuidagi paha tunne on ikka, kui näed, et lapsel hale meel on. Ühest küljest on lapsest kahju, kuid teisalt on jälle terike häbi ka, et peab see minu laps just sihuke memmekas olema… Aga see oli nüüd alles esimene nädal ning küllap ta sinna majasse ka ilma nututa lõpuks astutud saab. :)

Õppimise poole pealt probleeme pole. Eriti hästi läheb peale matemaatika muidugi, lugemises pole veel kodutöid antud. Selle viimasega saab ilmselt veidi raskem olema, kuid võib-olla teeb kool imet. ;) Nimelt on Raineril jätkuvalt selline suhtumine, et ega tema ise ei pea lugema, talle piisab sellest, kui keegi talle ette loeb. Ja raamatud iseenesest on talle juba enam-vähem titest peale meeldinud. Ta lihtsalt ei viitsi ennast rahulikult kätte võtta, et keskenduda tähtede kombineerimisele ja kokkulugemisele. Need harvad korrad, mis tal see keskendumine on õnnestunud, on näidanud, et oskab lugeda küll. :)

Väike pettumus oli see, et siin Soomes pole esimene koolipäev sugugi sama pidulik, kui ta Eestis on. Polnud mingit aktust ja ka õpetajatele lilli ei tooda. Teine maa, teistmoodi kombed… Positiivne on siin aga see, et esimesse klassi minekul pole sellist hullu laste treenimist ega sisseastumiskatsetega kurnamist, mis Eestis kahjuks on üsna levinud. See on tore, kui laps paljusid asju oskab ja teab, aga üle ei maksa ka pingutada. Ja osa lapsi on andekamad, kui teised, kuid osad jälle arenevad aeglasemalt. Ma arvan, et meie Rainer on suht Harju keskmine – ei ole ta kindlasti mitte lollusega löödud, kuid imelaps ka, jumal tänatud, mitte.

Loodame, et tema koolitee saab siis olema edaspidi edukas ja täpselt nii pikk, kui tal mõistust ja pealehakkamist jätkub (loodetavasti ikka lühem, kui emmel-issil ;))!