Kortermaja elaniku rõõmud ja mured

Elame väga toredas kortermajas Tampere linna servas Hervanta linnaosas. Tegemist on väga rahuliku piirkonnaga, kus valdav enamus majadest on hoopiski eramajad, kuid mingil määral ka väikesi kortermaju (meie majas on nt. ainult 10 korterit). Meie elame esimesel korrusel ja meil on lausa oma sissekäik, nii et mõnes mõttes lausa ridaelamu tunne tuleb peale. J Peale selle on meil ka tilluke aiake, kus ma siis saan kevad-suve-sügise perioodil kastekannuga käia oma lillekesi kastmas ja umbrohtu kitkumas. Et kõik oleks nagu ilus…

… aga paraku elavad teisel korrusel naabrid. Selle kahe aasta jooksul, mis me oleme selles korteris elanud, on meil naabrid kolm korda vahetunud. Tegemist on nimelt nn. opiskelijaasunto’ga ehk et selles majas olevaid kortereid üüritakse välja vaid üliõpilastele. Ja kuna üliõpilastel siiski on ikka eesmärk mingil ajal ka oma õpingud ära lõpetada, siis seepärast ka see naabrite ”voolavus”. Aja säästmise huvides ei hakkaks ma nüüd kõiki erinevate naabritega esinenud probleeme välja tooma ja piirduksin ainult praeguste naabritega. Pean siiski ütlema veel seda, et nö. keskmiste naabritega mingit probleemi ei olnudki: neil oli üks suhteliselt väike laps, kes väga palju haamriga vastu põrandat ei tagunud (äkki sellepärast, et tegemist oli tüdrukuga?) ja vanemad olid ka rahumeelsed tüübid.

Loogiliselt võttes ei tohiks ka nüüd midagi hullu häda olla, sest jälle on meie ülanaabriteks noor pere, kus kasvamas üks ilmselt varsti aastaseks saava lapsega pere. Ja ega neil midagi väga viga polegi, ainult et tegemist on muusikat harrastavate inimestega. Mina armastan ka muusikat, mulle meeldib laulda ja ka muusikat kuulata, aga siiski… Naabrinaine (miskipärast ma ei usu, et see naabrimees oleks, aga kes teab) harrastab nimelt klaverimängu. Iseenesest jällegi väga kena, kui seda sobival ajahetkel harrastada. Aga ilmselt on nende pere päevakava küll hoopis midagi muud, kui meil. Paaril viimasel õhtul hakkab klaverimäng kostma umbes 20:45 ehk siis kui ma just olen oma poja magama saatnud. Õnneks on ta üldiselt ennast päeva jooksul nii ära rahmeldanud, et ta ei kaeba ja jääb kenasti magama. Aga mulle käib see ikkagi närvidele ja pealegi kostab see muusika piisavalt valjusti, et nt. telekas tuleb ikka valjemaks panna, kui normaalselt. Teine võimalus on, et klaverimäng läheb lahti nädalavahetuste pärastlõunal siis, kui me oleme just kavatsenud väikest uinakut pidada. Ei pea muidugi inimene olema nii laisk, et tahab magada päise päeva ajal, aga oma kodus tahaks ikka teha laias laastus seda, mida heaks arvan, mõeldes siiski ka veidike naabrite heaolu peale.

Ma siiralt loodan, et nad viiulit ei hakka harjutama varsti…

Jõulukesed jõudke jälle…

… või kuidas see laulusalm nüüd täpselt käiski. Sel aastal on mul küll totaalselt see jama, et mingit jõulutunnet ei ole. Jõulukaunistusi pole üles viitsinud panna. Tõsi jah, advendiküünlad ikka põlevad köögialaual ja Rainerile sai jõulukalender ostetud, millest tal siis nüüd 12 päeva juba on rõõmu olnud. Iseenesest on see imekspandav, kui hästi lapsed kõike meeles peavad. Hommikul unesegase peaga teatakse kohe millise numbriga luuk tuleb täna avada, kuigi muidu pole kuupäevadest suurt mingit aimu.

Minul oli jõulutunne ära umbes novembri algul, siis kui sadas laia lund ja puud nägid välja nagu suhkruglasuuri kastetud. Nüüd pole väljas muud, kui peaaegu lakkamatu vihmasadu ja ainult umbes 2-3 korda nädalas oma nägu näitav päike (ausõna, ma ei liialda). ”Parematel” päevadel on ka keskpäeval nii pime, et hakka või kardinaid ette tõmbama. Tööl ei panegi seda nii hullusti tähele, aga kodus on täitsa lootusetu…

Aga anyway, järgmisel teisipäeval algab mul jõulupuhkus ja küllap siis Eestis maal olles see jõulutunne ka tuleb koos piparkookide küpsetamise ja kingituste pakkimisega. Olen sel aastal jällegi üritanud kinkide ostmisega juba enne pihta hakata, kui absoluutselt viimane aeg käes on. Tavaliselt läheb nii, et üritan küll, aga läheb ikka nii nagu tavaliselt. J Sel aastal olen siiski teinud edusamme ja homme kavatsen pool oma väärtuslikust tööpäevast ohverdada, et plaanitu ellu viia. Kingituste ostmise osas võiks muidugi ka üsna pikalt teemat arendada, aga aja kokkuhoiu mõttes piirdun ainult tõdemusega, et väga out on kinkida midagi lihtsalt kinkimise pärast. Kahjuks seab tihti just rahakott piirid selles osas, et ei õnnestu võib-olla osta just seda, mida teine hirmsasti tahaks, aga sellisel juhul on nutti vaja. Sest ega hea kink ei pea ilmtingimata jube kallis olema. Vähemalt üks kink on mul küll juba olemas, mille osas ma tean, et selle saaja rõõmustab, ja ka mul on sellest hirmus hea meel. Loodetavasti lähevad ka ülejäänud asjad enam-vähem täppi.

Ega nüüd pole muud, kui et jääme siis lund ootama! Aga jõulud tulevad muidugi vääramatult igal juhul…

Helide maailm

Nonii, täna oli mul selline õnnelik päev, et sain oma tööarvutisse lõpuks hääle. Siiani polnud arvuti tummus mind suuremat häirinud, aga hommikul saatis töökaaslane mulle mingi toreda videoklipi sellest, kuidas jaapanlased inglise keelt lugeda üritasid ja selle täiuslikuks nautimiseks oli hääle kuulmine lausa hädavajalik.

Mõningase uurimise peale selgus, et helikaardiga oli mingi jamps, aga Esa sai selle võrdlemisi kiirelt korda. Ning avaneski helide ja muusika imeline maailm mulle ka oma arvutist. :) Laadisin endale ka Winampi, mida kohe ka Raini poolt saadetud Eppu Normaali laulude abil proovisin. Vinge!!! Ainus, mis puudub, on kõrvaklapid, sest ega ei taha kalleid kolleege häirida töö juures. Aga küll ma need ka endale soetan ja siis läheb kirjutustööde tegemine kohe lobedamalt, ma vähemalt loodan seda. ;)

Jama lugu!

Täiesti jama lugu, ma sain teada, et minu blog'i on ka teised lugenud. :)

Selline info jõudis minuni Kadrilt, kellest ma siin mingi päev kirjutasin. Nii et ma pean nüüd hoolega ette vaatama, mida ma siin kirja panen. ;)

Aga kui Kadri juhtub millalgi jälle lugema, siis tervisi veel teile kõigile ja et siis pisiplika jõudsasti kasvaks! Mine tea, äkki pressime ükspäev isegi katsikule...

Kui juba laste peale jutt läks, siis ma olen üldiselt ikka huviga lugenud laste kasvatamisest jm lastega seotud teemadest. Mind, kui juba 6-aastase noorsandi ema, puudutavad need asjad ju otseselt. Hämmastab see, et osa inimesi on eriti kriitilised laste suhtes ja arvavad, et need on ühed tüütud, rumalad ja tatised tegelased. Objektiivselt võttes on lapsed tõesti vahetevahel tüütud jne, aga sellised inimesed, kellel lapsi pole, ei tea, millest nad on ilma jäänud. Nad ei saa iialgi kaasa elada sellele, kuidas väikesest inimesehakatisest saab järjest mõistlikum ja iseseisvam tegelane. Ei saa rõõmu tunda, sellest, kuidas laps teeb edusamme, vahel täiskasvanu mõttes üsna väikesi, aga lapse jaoks väga tähtsaid.

Lisan siia veel täpsustuse selle kohta, et need lastekriitilised tüübid, kellest rääkisin, võivad ka ise vabalt lapsevanemad olla. Ja sugugi mitte kõik lastetud ei kuulu minu poolt põlatute hulka, sest kõik lihtsalt ei saa lapsi või läheb lihtsalt elu nii, et neid ei tule.

Ühesõnaga, rohkem sallivust!

Kaunis sügis on alanud

Laupäeval ta siis algas - sügis muidugi! Ja algas täiesti suviselt. Meil Tamperes oli nt. 24 kraadi sooja, nii et patt oleks nuriseda. Ja enamusele eestlastele algas samuti sügis positiivse sõnumiga, pean silmas siis Ilvese valimist presidendiks. Hea, et niigi läits! Nagu kirjutas Suur Must Kass oma blogis, et talle kohe hirmsasti meeldis Reiljani Villu pettunud nägu. Pean siinkohal temaga täielikult nõustuma, et lahe, kuidas Edgar ja Villu nö. täiesti ilma jäid. Saab näha, kas ja kuidas nad oma "äraandjaid" siis kavatsevad karistada ka?! Mõttetud mehed!

Ilvesest niipalju, et mul võtab ilmselt veidike aega, et tema esinemisstiiliga harjuda. See mõjub tõesti veidi arogantsena esmapilgul, nagu keegi kuskil ajalehes arvamust avaldas. Aga elu ja kriitikud sunnivad ilmselt Ilvest oma käitumismaneere pisut lihvima. Ka presidendiproua satub ju nüüd luubi alla, ma siiralt loodan, et ei hakata tema kehakaalu kallal vinguma jälle. Selline toekus lisabki suhtelislt noorele esimesele leedile natuke kaalu ja tõsidust. :)

Jant presidendi ümber

Nonii, tants presidendivalimiste ümber võtab järjest hoogsamaid tuure, sest lõppvaatus läheneb. Kuna ise momendil Eestis ei ela, siis olen seda jama rohkem interneti vahendusel jälginud. Mul on küll selline tunne, et väga veenvaid pooltargumente pole ka Ilves suutnud välja tuua. Ja muidugi Rüütel on, nagu ta on, ja tema pooldajate hulka ma ennast kindlasti ei loe. Ma mäletan hägusalt veel seda masendust, mis paljudes maad võttis, kui Rüütel esimest korda presidendiks sai. Mõni vist siiralt uskus, et nüüd on elu otsas... Aga polnud sugugi. Tõsiselt käib närvidele see Edgari ja Villu omavaheline susimine, kuid kahjuks ei ole ka nö. vastastiib eesotsas Isamaaliidu ja Res Publicaga midagi asjalikku vastu seadnud. Mäletan, et mingi aeg teatasid viimatinimetatud kaksikerakonna liikmed, et nende ühinemisel on üks esimesi eesmärke hoida ära Rüütli presidendiks saamine. No andke andeks! Ma suhtun väga suure eelarvamusega sellistesse, kelle eesmärk on kedagi-midagi takistada, aga mitte pakkuda omalt poolt mingit positiivsemat lahendust, mis siis sunniks seda viletsamat varianti nö. loomulikku surma surema.

Tegelikult võiks täitsa vabalt rahvas presidenti valida, nagu seda siin Soomeski nt. tehakse. Aga tundub, et Eestis ei saa rahvast usaldada. No ehk ükskord jõuame ka nii kaugele!

Iga algus on raske

Eks juba vanad eestlased öelnud, et iga algus on raske. Samamoodi tundub minul olema blog'i kirjutamisega. Küll ei ole aega, küll ei tule nö. vaimu peale. Olen üldiselt inimene, kes armastab oma väljaöeldavaid asju küllaltki põhjalikult kaaluda ja eks seepärast on ka need postitused siin andnud ennast oodata. Aga hea asi on ka see, et ega mu juttu nagunii suurt keegi ei loe. :)

Täna hommikul tuli hea uudis, millega kõlbab vabalt oma blogi alustada. Nimelt sünnitas eile Kadri, minu ülikooliaegne toanaaber TTÜ kolmandast ühikast, toast 510, tüdruklapse. Tema jaoks esimese. Ka siinkohal on sobiv öelda, et iga algus on raske, aga küll Kadri sellest auga välja tuleb. Kõik emad tulevad, enam-vähem. Ja tore on, kui lapsi siia ilma ikka juurde tuleb! See on kellegi jaoks täiesti uus algus ja eks aeg näitab, kuidas selle väikese preili elu siis läheb. Tore nüanss Kadri tite juures on veel see, et tal on oma emmega samal päeval sünnipäev. :)

Proov

Esimene kirjake Tamme Tõru blogist! Proovime, kuidas asi lihtsalt netis välja näeb. ¨Mingile sisule seekord ei pretendeeri.