Jõuludeni pole enam kahte nädalatki ja kuna sel aastal suundume Eestisse jõulusid veetma alles suhteliselt hilja, tuleb kõik jõulukingid enne valmis osta. Olen sel aastal olnud erakordselt tubli, sest kahele inimesele on mul kingid juba ca kuu aega tagasi ostetud. :) Ülejäänud kinkide varumiseks on sisuliselt viimane võimalus eesseisev nädalavahetus.
Kõige stressavam asja juures on täielik teadmatus selles osas, et mida üks või teine lähedane inimene kingiks ootab. Õnneks olen siiski nii mõnegi soovi eelnevalt välja selgitada, aga paljud ei oskagi ühtegi soovi välja käia. Seepeal olen ma alati lubanud puust Kalevipoja kinkida, aga siin, Soomes, pole neid ka kusagilt võtta. ;)
Igal juhul shoppama tuleb minna ja loodetavasti satub silma alla siis ka midagi mõistlikku nii kasutatavuse (see on oluline kingi saajale) kui ka hinna osas (see on jälle mulle oluline).
Peale selle ootab ees veel kodustes tingimustes läbi viidav judolaager, sest Raineril on esmaspäeval nn. "natsakoe". See ei ole siis vöökatse, vaid nad saavad eduka läbimise korral ühe punase triibu oma vöö peale.
Friday, December 14, 2007
Monday, November 26, 2007
Rahutu hing
Nii, mul hädasti tarvis lõppeva aasta jooksul kirjutada valmis 1) üks teaduslik artikkel, mis saab olema osa minu doktoritööst, 2) tegelda palgatööga, mis tähendab praktikas elektrit juhtiva liimaine väljatöötamist süsinikkiudpaberile ja 3) essee mõõtmistest optiliste kiudude abil. Tööd piisab küll ja küll.
Aga selle asemel, et hommikul 8st tööle tulles võtta ette kirjandus ja hakata näpud villis kirjadnuse ülevaadet kirjutama, surfan mina netis või mõtlen tulevate jõulukinkide peale. On see siis normaalne? Eriti kui ma kodus ärritun selle peale, et mu laps ei keskendu piisavalt eesti keele õppimisele… Ühesõnaga pole ma midagi parem kui tema. OK, ma ei keeruta tooliga ja ei vahi unistavalt aknast välja, aga resultaat on ikka sama, mitte muffigi pole tehtud.
Ja mis te arvate, mida ma praegu peaksin tegema? Kirjutama süsinikkiudpaberi valmistusest kütuseelementide elektroodide tarbeks. Ei tea, kuidas see doktoritöö küll kirjutatud saab?! Õnneks praktilise tööga on ikka paremad lood, see on väheke põnevam ka. :)
Aga selle asemel, et hommikul 8st tööle tulles võtta ette kirjandus ja hakata näpud villis kirjadnuse ülevaadet kirjutama, surfan mina netis või mõtlen tulevate jõulukinkide peale. On see siis normaalne? Eriti kui ma kodus ärritun selle peale, et mu laps ei keskendu piisavalt eesti keele õppimisele… Ühesõnaga pole ma midagi parem kui tema. OK, ma ei keeruta tooliga ja ei vahi unistavalt aknast välja, aga resultaat on ikka sama, mitte muffigi pole tehtud.
Ja mis te arvate, mida ma praegu peaksin tegema? Kirjutama süsinikkiudpaberi valmistusest kütuseelementide elektroodide tarbeks. Ei tea, kuidas see doktoritöö küll kirjutatud saab?! Õnneks praktilise tööga on ikka paremad lood, see on väheke põnevam ka. :)
Monday, November 05, 2007
Taas kuuldel!
Nonii, juba mõndagi aega tagasi kaebas Raili, et ma pole oma blogi üldse uuendanud. Tõsi ta on, et suve lõpp ja sügise algus oli tõeline hullumaja, mistõttu ei viitsinud ennast kokku võtta ja siia midagi uut lisada. Nüüd siis katsun lühidalt kokku võtta, mis vahepeal põnevat juhtunud on.
Esiteks, 31. augustil kaitses Rain edukalt oma doktoriväitekirja, mille teemat ma ei hakka siinkohal välja kirjutama, sest ristiinimesele ei ütle see suurt midagi. :) Kaitsmine ei olnud mingi kometitegemine, vaid oponent võttis oma tööd ikka tõsiselt. Õhtune pidu möödus samuti väga kenasti Pori restoranis Suomalainen Klubi. Selle katsmisega sai meil igatahes suur mure kaelast ära.
Teiseks, Rainer on nüüdseks juba vägagi reibas koolipoiss. Lausa liigagi äkiline vend mõnikord, sest nimelt tuli ta ühel päeval koju koguni märkusega rahutu käitumise kohta. Aga eks vahepeal proovib tema ka õpetaja piire, kuid loodame, et neid märkusi liiga tihti tulema ei hakka. :)
Kolmandaks, 15. septembril jooksin Jyväskyläs Finlandia Marathoni raames esmakordselt läbi poolmaratoni ehk siis 21 km. Tulemuseks jäi 2:07:37 ja üldarvestuse koht 523. Tulemusega jäin väga rahule, endast sai antud ikka peaaegu kõik, aga eks natuke pidigi alles ka jääma. :) Eriti tuleb rahul olla seepärast, et mind vaevas päris tubli nohu, kuid see segas üllatavalt vähe. Ka palavust polnud vaja karta, sest sooja oli ca 10 kraadi ja lakkamatult kallas erineva tugevusega vihma. Aga kokkuvõttes oli väga tore üritus!
Neljas suur saavutus oli see, et said peetud loengud aines ”Tunnistin- ja tiedonsiirtokuidut”. Praktiliselt kogu mu aeg augusti eelviimasest nädalast kuni oktoobri esimese nädalani möödus ainult loengute ettevalmistamise tähe all. Ausalt öeldes jäi ikka ka pisut vaevama, et oleks võinud ikka paremini teha, kuid see on täiesti loomulik, et esimese korraga ei suuda kaugeltki täiuslikku materjali kokku panna. Eks minu poolvigane soome keel oli ka muidugi selline asi, mida ma põdesin, aga hakkama sain ja keegi pole just selles osas tulnud kriitikat tegema, et ta poleks aru saanud, mida ma öelda tahtsin. :) Nüüdseks on esimesed eksamitöödki parandatud ja osa rahvast oli ikka väga kenasti asjale pihta saanud. Kahjuks oli ka terve hulk nullimehi, kuid sinna pole midagi parata…
Viiendaks olen nüüd juba kuu aega täiesti ametlikult Tampere Tehnikaülikoolis teadurina tööl ja saan koguni palka. :) Töötan MARAPOKE projekti raames, mille teemana on kütteelementide (fuel cell, polttokenno) arendamine ja uute materjalilahenduste kasutuselevõtt. Minu roll on uudse süsinikkiust valmistatud paberi väljatöötamine.
Selline oleks siis lühianalüüs vahepeal toimunust ja loodetavasti lisan tulevikus postitusi väheke tihemini.
Esiteks, 31. augustil kaitses Rain edukalt oma doktoriväitekirja, mille teemat ma ei hakka siinkohal välja kirjutama, sest ristiinimesele ei ütle see suurt midagi. :) Kaitsmine ei olnud mingi kometitegemine, vaid oponent võttis oma tööd ikka tõsiselt. Õhtune pidu möödus samuti väga kenasti Pori restoranis Suomalainen Klubi. Selle katsmisega sai meil igatahes suur mure kaelast ära.
Teiseks, Rainer on nüüdseks juba vägagi reibas koolipoiss. Lausa liigagi äkiline vend mõnikord, sest nimelt tuli ta ühel päeval koju koguni märkusega rahutu käitumise kohta. Aga eks vahepeal proovib tema ka õpetaja piire, kuid loodame, et neid märkusi liiga tihti tulema ei hakka. :)
Kolmandaks, 15. septembril jooksin Jyväskyläs Finlandia Marathoni raames esmakordselt läbi poolmaratoni ehk siis 21 km. Tulemuseks jäi 2:07:37 ja üldarvestuse koht 523. Tulemusega jäin väga rahule, endast sai antud ikka peaaegu kõik, aga eks natuke pidigi alles ka jääma. :) Eriti tuleb rahul olla seepärast, et mind vaevas päris tubli nohu, kuid see segas üllatavalt vähe. Ka palavust polnud vaja karta, sest sooja oli ca 10 kraadi ja lakkamatult kallas erineva tugevusega vihma. Aga kokkuvõttes oli väga tore üritus!
Neljas suur saavutus oli see, et said peetud loengud aines ”Tunnistin- ja tiedonsiirtokuidut”. Praktiliselt kogu mu aeg augusti eelviimasest nädalast kuni oktoobri esimese nädalani möödus ainult loengute ettevalmistamise tähe all. Ausalt öeldes jäi ikka ka pisut vaevama, et oleks võinud ikka paremini teha, kuid see on täiesti loomulik, et esimese korraga ei suuda kaugeltki täiuslikku materjali kokku panna. Eks minu poolvigane soome keel oli ka muidugi selline asi, mida ma põdesin, aga hakkama sain ja keegi pole just selles osas tulnud kriitikat tegema, et ta poleks aru saanud, mida ma öelda tahtsin. :) Nüüdseks on esimesed eksamitöödki parandatud ja osa rahvast oli ikka väga kenasti asjale pihta saanud. Kahjuks oli ka terve hulk nullimehi, kuid sinna pole midagi parata…
Viiendaks olen nüüd juba kuu aega täiesti ametlikult Tampere Tehnikaülikoolis teadurina tööl ja saan koguni palka. :) Töötan MARAPOKE projekti raames, mille teemana on kütteelementide (fuel cell, polttokenno) arendamine ja uute materjalilahenduste kasutuselevõtt. Minu roll on uudse süsinikkiust valmistatud paberi väljatöötamine.
Selline oleks siis lühianalüüs vahepeal toimunust ja loodetavasti lisan tulevikus postitusi väheke tihemini.
Friday, August 17, 2007
Puhkus selleks korraks otsas
… ja juba 4 päeva töölgi käidud (esmaspäeval veel puhkasin ja saatsin last kooli). Suvi oli tore, kuid mitte midagi erilist. Olin natuke aega Eestis oma vanemate ja samuti äia-ämma juures. Keetsin tublisti igasuguseid variatsioone tikrimoosist ning tegelesin kurkide marineerimisega – tüüpilised suvised tegemised juulikuu lõpus. Heinategu oli sel aastal juba ebanormaalselt vara ära – nimelt oli meie talu esmane heinategemine juba jaanipäevaks läbi. Tänaseks on seal viligi võetud, nüüd on siis oodata peatselt kartulivõttu.
Kõige põnevam asi puhkuse jooksul oli ilmselt Harry Potteri sarja viimase raamatu ilmumine. Seekord polnud ma Amazonist seda ette tellinud ning sestap sõitsime 21. juuli varahommikul Raineriga seltsis Tallinnasse ning lunastasin oma eksemplari ilma igasuguses hullus järjekorras seismata. Tegelikult oli täitsa tore oma pojale jälle Tallinna linna tutvustada. Kuigi ta on seal sündinud ja kolmanda eluaastani seal ka elanud, ei ole tal mingit erilist ettekujutust nt. vanalinnast ja samuti muust kesklinnast. Ka mul endal oli täitsa põnev üle pika aja nö. turisti pilguga Tallinnale vaadata. Eriliselt positiivne üllatus oli Harju tänava äärde tehtud jaapani stiilis haljastus ja istumiseplats. Samuti üllatas Balti jaama juures olev jalakäijate tunnel ja seda oma puhtusega – võib-olla olid kõik asotsiaalsed inimesed väljas kena suveilma nautimas.
Kui kauaoodatud raamat oli kätte saadud, siis pidi muidugi kohe seda ka lugema asuma. Kuna aga ka muu elu tahtis elamist, siis läks mul nende ca 600 lk läbinärimiseks sutsu üle nädala. Raamatuga võis täiesti rahule jääda. Ei üritagi siinkohal väita nagu oleks tegemist mingi kvaliteetkirjandusega, aga kes kunagi on selle nö.rongi peale astunud ja konksu otsa jäänud, see sealt enne lõppu ei vabane. Minuga oli küll vähemalt nii. ”Harry Potter and the Deathly Hallows”ile on ette heidetud seda, et vahepeal on palju väga igavat osa, mis on ka jumala tõsi. Ehk toimub lihtsalt ootamine, misjärel läheb tegevus jälle hooga käima. Lõpp oli väga pingeline ja oleks ehk väärinud natuke pikemat lahtikirjutamist, aga ilmselt sai seda ka pisut liigse rabinaga loetud – ikka tahad ju teada, millega asi lõpeb. Ilmselt vaevas nii mõndagi lugejat küsimus, kas Harry jääb lõpuks elama, ja ise olin juba vaikselt valmis ka selleks, et ei jää. Siiski ei valmistanud J. K. Rowling oma lugejatele pettumust ning lasi Harryl elada. Lõpp hea, kõik hea!
Just enne suvepuhkusele minekut sai ära vaadatud ja viies Potteri film “Harry Potter and the Order of the Phoenix”. See valmistas mõningase pettumuse, nagu on tegelikult ka kõigi teiste HP filmidega olnud. Filmid on selle sarja puhul raamatuga võrreldes küll nagu konservtoit a la carte restorani toiduga võrreldes (filmil on siis konservtoidu roll). Raamatut lugedes tekib mul tegelaskujudest nii tugev oma ettekujutus, et filmilahendust on esimese korraga raske vastu võtta. Aga kuigi olen enamasti kinost välja astudes öelnud, et seda filmi ma koju endale küll ei osta, olen sunnitud ca aasta või paari pärast oma sõnu sööma… :)
Aga nüüd on ees hoopis uued mured ja alanud tööaastal tuleb anda üliõpilastele loenguid, kirjutada vähemalt üks teaduslik artikkel ja kirjutada valmis doktoritöö – ühesõnaga igav ei hakka!
Kõige põnevam asi puhkuse jooksul oli ilmselt Harry Potteri sarja viimase raamatu ilmumine. Seekord polnud ma Amazonist seda ette tellinud ning sestap sõitsime 21. juuli varahommikul Raineriga seltsis Tallinnasse ning lunastasin oma eksemplari ilma igasuguses hullus järjekorras seismata. Tegelikult oli täitsa tore oma pojale jälle Tallinna linna tutvustada. Kuigi ta on seal sündinud ja kolmanda eluaastani seal ka elanud, ei ole tal mingit erilist ettekujutust nt. vanalinnast ja samuti muust kesklinnast. Ka mul endal oli täitsa põnev üle pika aja nö. turisti pilguga Tallinnale vaadata. Eriliselt positiivne üllatus oli Harju tänava äärde tehtud jaapani stiilis haljastus ja istumiseplats. Samuti üllatas Balti jaama juures olev jalakäijate tunnel ja seda oma puhtusega – võib-olla olid kõik asotsiaalsed inimesed väljas kena suveilma nautimas.
Kui kauaoodatud raamat oli kätte saadud, siis pidi muidugi kohe seda ka lugema asuma. Kuna aga ka muu elu tahtis elamist, siis läks mul nende ca 600 lk läbinärimiseks sutsu üle nädala. Raamatuga võis täiesti rahule jääda. Ei üritagi siinkohal väita nagu oleks tegemist mingi kvaliteetkirjandusega, aga kes kunagi on selle nö.rongi peale astunud ja konksu otsa jäänud, see sealt enne lõppu ei vabane. Minuga oli küll vähemalt nii. ”Harry Potter and the Deathly Hallows”ile on ette heidetud seda, et vahepeal on palju väga igavat osa, mis on ka jumala tõsi. Ehk toimub lihtsalt ootamine, misjärel läheb tegevus jälle hooga käima. Lõpp oli väga pingeline ja oleks ehk väärinud natuke pikemat lahtikirjutamist, aga ilmselt sai seda ka pisut liigse rabinaga loetud – ikka tahad ju teada, millega asi lõpeb. Ilmselt vaevas nii mõndagi lugejat küsimus, kas Harry jääb lõpuks elama, ja ise olin juba vaikselt valmis ka selleks, et ei jää. Siiski ei valmistanud J. K. Rowling oma lugejatele pettumust ning lasi Harryl elada. Lõpp hea, kõik hea!
Just enne suvepuhkusele minekut sai ära vaadatud ja viies Potteri film “Harry Potter and the Order of the Phoenix”. See valmistas mõningase pettumuse, nagu on tegelikult ka kõigi teiste HP filmidega olnud. Filmid on selle sarja puhul raamatuga võrreldes küll nagu konservtoit a la carte restorani toiduga võrreldes (filmil on siis konservtoidu roll). Raamatut lugedes tekib mul tegelaskujudest nii tugev oma ettekujutus, et filmilahendust on esimese korraga raske vastu võtta. Aga kuigi olen enamasti kinost välja astudes öelnud, et seda filmi ma koju endale küll ei osta, olen sunnitud ca aasta või paari pärast oma sõnu sööma… :)
Aga nüüd on ees hoopis uued mured ja alanud tööaastal tuleb anda üliõpilastele loenguid, kirjutada vähemalt üks teaduslik artikkel ja kirjutada valmis doktoritöö – ühesõnaga igav ei hakka!
Esimene nädal koolilapse emmena
… saab tänasega mööda ja läinud on üllatavalt kenasti. Raineril polnud mitte mingit hirmsat kooliminekuvaimustust, mis pole poisterahva puhul ilmselt ka väga üllatav. Samuti olid tal suured eelarvamused pikapäevarühma ehk siinses kõnepruugis iltapäiväkerho osas. Tegelikult on tänaseni veel osutunud kõige suuremaks probleemiks teha esimene samm üle koolimaja läve – see meil veel ilma nutuvõrus suuta ei õnnestu. Hea asi on muidugi see, et sellele ei järgne mingit pikka ja hüsteerilist nuttu, kuid kuidagi paha tunne on ikka, kui näed, et lapsel hale meel on. Ühest küljest on lapsest kahju, kuid teisalt on jälle terike häbi ka, et peab see minu laps just sihuke memmekas olema… Aga see oli nüüd alles esimene nädal ning küllap ta sinna majasse ka ilma nututa lõpuks astutud saab. :)
Õppimise poole pealt probleeme pole. Eriti hästi läheb peale matemaatika muidugi, lugemises pole veel kodutöid antud. Selle viimasega saab ilmselt veidi raskem olema, kuid võib-olla teeb kool imet. ;) Nimelt on Raineril jätkuvalt selline suhtumine, et ega tema ise ei pea lugema, talle piisab sellest, kui keegi talle ette loeb. Ja raamatud iseenesest on talle juba enam-vähem titest peale meeldinud. Ta lihtsalt ei viitsi ennast rahulikult kätte võtta, et keskenduda tähtede kombineerimisele ja kokkulugemisele. Need harvad korrad, mis tal see keskendumine on õnnestunud, on näidanud, et oskab lugeda küll. :)
Väike pettumus oli see, et siin Soomes pole esimene koolipäev sugugi sama pidulik, kui ta Eestis on. Polnud mingit aktust ja ka õpetajatele lilli ei tooda. Teine maa, teistmoodi kombed… Positiivne on siin aga see, et esimesse klassi minekul pole sellist hullu laste treenimist ega sisseastumiskatsetega kurnamist, mis Eestis kahjuks on üsna levinud. See on tore, kui laps paljusid asju oskab ja teab, aga üle ei maksa ka pingutada. Ja osa lapsi on andekamad, kui teised, kuid osad jälle arenevad aeglasemalt. Ma arvan, et meie Rainer on suht Harju keskmine – ei ole ta kindlasti mitte lollusega löödud, kuid imelaps ka, jumal tänatud, mitte.
Loodame, et tema koolitee saab siis olema edaspidi edukas ja täpselt nii pikk, kui tal mõistust ja pealehakkamist jätkub (loodetavasti ikka lühem, kui emmel-issil ;))!
Õppimise poole pealt probleeme pole. Eriti hästi läheb peale matemaatika muidugi, lugemises pole veel kodutöid antud. Selle viimasega saab ilmselt veidi raskem olema, kuid võib-olla teeb kool imet. ;) Nimelt on Raineril jätkuvalt selline suhtumine, et ega tema ise ei pea lugema, talle piisab sellest, kui keegi talle ette loeb. Ja raamatud iseenesest on talle juba enam-vähem titest peale meeldinud. Ta lihtsalt ei viitsi ennast rahulikult kätte võtta, et keskenduda tähtede kombineerimisele ja kokkulugemisele. Need harvad korrad, mis tal see keskendumine on õnnestunud, on näidanud, et oskab lugeda küll. :)
Väike pettumus oli see, et siin Soomes pole esimene koolipäev sugugi sama pidulik, kui ta Eestis on. Polnud mingit aktust ja ka õpetajatele lilli ei tooda. Teine maa, teistmoodi kombed… Positiivne on siin aga see, et esimesse klassi minekul pole sellist hullu laste treenimist ega sisseastumiskatsetega kurnamist, mis Eestis kahjuks on üsna levinud. See on tore, kui laps paljusid asju oskab ja teab, aga üle ei maksa ka pingutada. Ja osa lapsi on andekamad, kui teised, kuid osad jälle arenevad aeglasemalt. Ma arvan, et meie Rainer on suht Harju keskmine – ei ole ta kindlasti mitte lollusega löödud, kuid imelaps ka, jumal tänatud, mitte.
Loodame, et tema koolitee saab siis olema edaspidi edukas ja täpselt nii pikk, kui tal mõistust ja pealehakkamist jätkub (loodetavasti ikka lühem, kui emmel-issil ;))!
Monday, July 09, 2007
Miskipärast ei õnnestunud mul pealkirjalahtrisse miskit trükkida, nii et algusesse siis märkus, et tegemist on Muljetega Londonist (5.7-8.7)
Olemegi jälle õnnelikult vana hea Inglismaa pealinnast tagasi. Käisime nimelt Railil külas jälle. Meil on nii mugav Ryanair’iga otse Tamperest Stanstedi kaudu Londonisse reisida, et lausa patt oleks seda mitte aeg-ajalt kasutada. Ainuke jama muidugi on sellega, et saabumine Londonisse jääb meie aja järgi juba üsna tugevalt hommikutundidesse. Seekord jõudsime Greenwich’isse kohale meie aja järgi kell 4 hommikul. Aga õnneks saime siis pärast ennast ikka suht hästi välja puhata.
Londonis, nagu üldse Briti saartel käies, on alati tähtsaks teemaks ilm. Peab ütlema, et meil läks selles osas täitsa hästi, kui nüüd reedene õudne tuul välja arvata. Laupäeval ja pühapäeval oli ikka väga kena ja ka suht soe ilm. Ja isegi vihma ei sadanud üldse!
Mis me siis ära nägime? Loobusime väga hullust ringi kappamisest ja võtsime asja rahulikult. Reedel jalutasime Thames’i kaldapealsel ja nautisime vaadet Houses of Parliament’ile ja Big Benile, samuti Westminster Abbey’le. Siis patseerisime St. James Park’is kuni Buckingham Palace’ini, mille ees valmistuti suure hooga järgmisel päeval alanud Tour de France’iks. Rahvast oli igal pool suht palju, aga nagu järgnevad päevad näitasid, polnud see veel miskit.
Siis kõmpisime Trafalgar Square’ile, mis oli samuti Tour de France’i tõttu autoliikluseks suletud ja käisime National Gallery’s kunsti väljapanekuga põgusalt tutvumas. Pilte oli palju ja väga ilusaid, nägime nt. Titiani ja muude suhteliselt kuulsate autorite töid, kes mul kahjuks praegusel hetkel just meelde ei tule. Kõige sügavama mulje jättis mulle see, kuidas pintsli ja värviga on võimalik nii ehtsalt erinevaid materjale kujutada. Et tekib tahtmine kohe pildil olevat siidi või sametit oma käega katsuda. Õhtu lõpetasime ohtra söömise ja filmivaatamisega Raili juures.
Laupäeval otsustasime programmi võtta Hyde Park’i ja Natural History Museum’i ja Science Museumi. Linna jõudes oli igal rahvast nagu murdu igal pool, sest kõikjal poodides oli alanud soodusmüük ning eks suvisel ajal on ka muidu hullult turiste liikvel. Erilise rahvamassi sisse sattusime Hyde Park’i kesksel teerajal, kus oli samuti Tour de France’iga seotult avatud mitmeid sponsorite telke jms. värki, mille ümber siis rahvas eriti tungles. Samuti oli meie meelehärmiks suletud Hyde Park Corneri tube’i peatus, millele me esialgu tulutult üritasime ligi pääseda, kuid lõpuks politseinikult nõu küsides selgus, et sinna tõepoolest ei saagi. Veendusime, et tõepoolest on politseinikud üldiselt sõbralikud, kui just ise mingit lollust ette ei võta muidugi.
Lõpuks ikka jõudsime Natural History Museum’isse ka kohale ja imetlesime dinosauruste skelette ning Tyrannosaurus Rex’i elusuuruses mudelit, mis saba võngutas, möirgas ja silmi plõksis. Täitsa äge oli! Väga muljetavaldav oli ka sinivaala elusuuruses mudel. See oli ikka tubli keskmise suurusega laeva pikkune!
Üks eesmärk, mis meil Rainiga sellel reisil oli, oli mõne kuulsa Inglise pubi külastamine. See eesmärk meil 100% ei täitunud, sest käisime inglise restoranis, kuid ka London Pride nimelist õlut sai seal ehtsa inglise toidu (Fisherman’s Pie) kõrvale nauditud. Restoran ise asus Covent Gardenis ja oli täiesti kena. Teenindus oli sõbralik ja toit maitsev. Ettekandja tegi ka märkuse, et me oli me vist jube näljased, sest tema pole veel nii puhtaid taldrikuid näinud, kui meie omad pärast sööki. :) Tal oli muidugi õigus ka…
Pühapäeval käisime Greenwichi’ga lähemalt tutvumas. Jalutasime observatooriumi mäele, kust avaneb väga hea vaade kogu linnale. Õnneks oli ilus ilm ja nähtavus hea. Ja siis oligi aeg hakata asju kokku sättima ning tasapisi kodupoole suunduma. Lend läks igas mõttes hästi – väljusime ja saabusime natuke planeeritust varem ning väga hullu raputamist ei olnud.
Lõpetuseks võib öelda, et väga tore reis oli ja tänud siis veelkord Railile, et ta meid nii kenasti vastu võttis! Mina läheks iga kell tagasi. ;)
Olemegi jälle õnnelikult vana hea Inglismaa pealinnast tagasi. Käisime nimelt Railil külas jälle. Meil on nii mugav Ryanair’iga otse Tamperest Stanstedi kaudu Londonisse reisida, et lausa patt oleks seda mitte aeg-ajalt kasutada. Ainuke jama muidugi on sellega, et saabumine Londonisse jääb meie aja järgi juba üsna tugevalt hommikutundidesse. Seekord jõudsime Greenwich’isse kohale meie aja järgi kell 4 hommikul. Aga õnneks saime siis pärast ennast ikka suht hästi välja puhata.
Londonis, nagu üldse Briti saartel käies, on alati tähtsaks teemaks ilm. Peab ütlema, et meil läks selles osas täitsa hästi, kui nüüd reedene õudne tuul välja arvata. Laupäeval ja pühapäeval oli ikka väga kena ja ka suht soe ilm. Ja isegi vihma ei sadanud üldse!
Mis me siis ära nägime? Loobusime väga hullust ringi kappamisest ja võtsime asja rahulikult. Reedel jalutasime Thames’i kaldapealsel ja nautisime vaadet Houses of Parliament’ile ja Big Benile, samuti Westminster Abbey’le. Siis patseerisime St. James Park’is kuni Buckingham Palace’ini, mille ees valmistuti suure hooga järgmisel päeval alanud Tour de France’iks. Rahvast oli igal pool suht palju, aga nagu järgnevad päevad näitasid, polnud see veel miskit.
Siis kõmpisime Trafalgar Square’ile, mis oli samuti Tour de France’i tõttu autoliikluseks suletud ja käisime National Gallery’s kunsti väljapanekuga põgusalt tutvumas. Pilte oli palju ja väga ilusaid, nägime nt. Titiani ja muude suhteliselt kuulsate autorite töid, kes mul kahjuks praegusel hetkel just meelde ei tule. Kõige sügavama mulje jättis mulle see, kuidas pintsli ja värviga on võimalik nii ehtsalt erinevaid materjale kujutada. Et tekib tahtmine kohe pildil olevat siidi või sametit oma käega katsuda. Õhtu lõpetasime ohtra söömise ja filmivaatamisega Raili juures.
Laupäeval otsustasime programmi võtta Hyde Park’i ja Natural History Museum’i ja Science Museumi. Linna jõudes oli igal rahvast nagu murdu igal pool, sest kõikjal poodides oli alanud soodusmüük ning eks suvisel ajal on ka muidu hullult turiste liikvel. Erilise rahvamassi sisse sattusime Hyde Park’i kesksel teerajal, kus oli samuti Tour de France’iga seotult avatud mitmeid sponsorite telke jms. värki, mille ümber siis rahvas eriti tungles. Samuti oli meie meelehärmiks suletud Hyde Park Corneri tube’i peatus, millele me esialgu tulutult üritasime ligi pääseda, kuid lõpuks politseinikult nõu küsides selgus, et sinna tõepoolest ei saagi. Veendusime, et tõepoolest on politseinikud üldiselt sõbralikud, kui just ise mingit lollust ette ei võta muidugi.
Lõpuks ikka jõudsime Natural History Museum’isse ka kohale ja imetlesime dinosauruste skelette ning Tyrannosaurus Rex’i elusuuruses mudelit, mis saba võngutas, möirgas ja silmi plõksis. Täitsa äge oli! Väga muljetavaldav oli ka sinivaala elusuuruses mudel. See oli ikka tubli keskmise suurusega laeva pikkune!
Üks eesmärk, mis meil Rainiga sellel reisil oli, oli mõne kuulsa Inglise pubi külastamine. See eesmärk meil 100% ei täitunud, sest käisime inglise restoranis, kuid ka London Pride nimelist õlut sai seal ehtsa inglise toidu (Fisherman’s Pie) kõrvale nauditud. Restoran ise asus Covent Gardenis ja oli täiesti kena. Teenindus oli sõbralik ja toit maitsev. Ettekandja tegi ka märkuse, et me oli me vist jube näljased, sest tema pole veel nii puhtaid taldrikuid näinud, kui meie omad pärast sööki. :) Tal oli muidugi õigus ka…
Pühapäeval käisime Greenwichi’ga lähemalt tutvumas. Jalutasime observatooriumi mäele, kust avaneb väga hea vaade kogu linnale. Õnneks oli ilus ilm ja nähtavus hea. Ja siis oligi aeg hakata asju kokku sättima ning tasapisi kodupoole suunduma. Lend läks igas mõttes hästi – väljusime ja saabusime natuke planeeritust varem ning väga hullu raputamist ei olnud.
Lõpetuseks võib öelda, et väga tore reis oli ja tänud siis veelkord Railile, et ta meid nii kenasti vastu võttis! Mina läheks iga kell tagasi. ;)
Wednesday, July 04, 2007
Finish paistab
Need, kes pealkirja järgi arvavad, et jälle jooksmisest juttu tuleb, peavad pettuma või siis hoopis rõõmustama, sest seekord on finishi näol tegemist kooli lõpetamisega. Täpsemalt siis minu armsa abikaasa doktoriõpingute lõpp läheneb hirmsa hooga: töö läks eile trükki ja paar päeva vähem kui 2 kuud on jäänud kaitsmiseni.
Nüüd aga ongi kätte jõudnud see kõige keerulisem osa asjast ehk pidustuste organiseerimine. Kuna me kumbki pole mingid erilised seltskonnainimesed, siis teeb see asja ainult keerulisemaks. Aga õnneks oleme saanud mõnedelt headelt inimestelt näpunäiteid karonkka (oponendi auks peetav pidu pärast doktoritöö edukat kaitsmist) korraldamise koha suhtes. Samuti leiab netist õnneks päris palju materjali selle kohta, et kust saab frakki rentida jms. Suurim peavalu on sellega, et kuidas külalistele ka meelelahutust pakkuda. Meil ei ole omast käest kahjuks mingeid muusikuid võtta... No, peab mõtlema selle asja peale.
Aga küllap pidu ise kenasti välja kukub, selles pole kahtlustki!
Nüüd aga ongi kätte jõudnud see kõige keerulisem osa asjast ehk pidustuste organiseerimine. Kuna me kumbki pole mingid erilised seltskonnainimesed, siis teeb see asja ainult keerulisemaks. Aga õnneks oleme saanud mõnedelt headelt inimestelt näpunäiteid karonkka (oponendi auks peetav pidu pärast doktoritöö edukat kaitsmist) korraldamise koha suhtes. Samuti leiab netist õnneks päris palju materjali selle kohta, et kust saab frakki rentida jms. Suurim peavalu on sellega, et kuidas külalistele ka meelelahutust pakkuda. Meil ei ole omast käest kahjuks mingeid muusikuid võtta... No, peab mõtlema selle asja peale.
Aga küllap pidu ise kenasti välja kukub, selles pole kahtlustki!
Monday, May 28, 2007
Jooks joostud
Nonii, laupäeval sai siis Likkojen Lenkki veerandmaraton kenasti läbi joostud ja peab ütlema, et täiesti rahule võib jääda. Seal muidugi mingit ametlikku ajavõttu ei toimunud, aga oma isikliku ajavõtu järgi kulus 10,5 km läbimiseks 1:14, mis ei anna mingit põhjust just rõõmust lakke hüppamiseks, aga siiski... Sest tegemist polnud sugugi mingi tasase maaga ja eks omajagu aega kulus ka teiste jooksjate/kõndijate vahel laveerimiseks. Põhiline oli, et suutsin täitsa talutavas tempos raja läbi lipata ja ei olnud kaugeltki mitte kõige kehvemate seas. :) See andis indu ja tibake ka enesekindlust juurde, et edaspidi siis aega parandada ja proovida kestvust mõnel pikemal distantsil.
Reedel sai Raineriga koos käidud ka mingil autoshowl, mille nime ma enam täpselt ei mäleta. :p Kuna ilm oli tol päeval enam kui vilets ehk sadas vihma, siis oli kogu "projekt" kahtluse all, aga kuna ma arvasin, et poisil oleks ikka äge sihukest asja näha, kus mingid monsterautod jms esinevad, siis läksime vihmast hoolimata Turtola Citymarketi parklasse kohale. Õnneks lõppes esituse ajaks ka vihmasadu, kuid see ei muutnud vähimalgi määral asjaolu, et olime juba enne suhteliselt põhjalikult märjaks saanud. Olime ostnud istekohtadega piletid ja saime kohad kohe kõige magusamasse kohta areeni keskel. Mina, tuntud sabistaja ja pabistaja, aga hakkasin mingil hetkel küll kibedasti kahetsema, et nii hea platsi saime. Sest kui autod ennast rambilt sõites üle katuse rullisid, võttis ikka kõhedaks küll. No objektiivselt võttes ei olnud seal tegelt midagi ohtlikku, eks nad olid ju välja arvestanud, et mis ja kuhu võib kukkuda ja samuti kangutati vähegi lipendavad osad autode küljest kohe ka ära, aga ikkagi oli jube hirm, et äkki saame meiegi mõne tükiga pihta. Aga Rainerile meeldis ja see oligi peamine. Tegelikult meeldis mulle ka muidugi. :) Nägime Soome esimest õiget ameerika stiilis monsterautot, seda, kuidas auto kahe ratta peal sõidab, ja siis muidugi seda võistlust, et mitu korda ühe romuga annab üle katuse sõita, enne kui ta lõplikult seisma jääb. Veel oli igasugu tulega seotud värke ja ilmselt need oleksid mulle kuiva ja kuuma ilmaga hirmu nahka ajanud, aga see kord oli õnnes väga vesine ja seega ka selles mõttes ekstraturvaline. ;)
Reedel sai Raineriga koos käidud ka mingil autoshowl, mille nime ma enam täpselt ei mäleta. :p Kuna ilm oli tol päeval enam kui vilets ehk sadas vihma, siis oli kogu "projekt" kahtluse all, aga kuna ma arvasin, et poisil oleks ikka äge sihukest asja näha, kus mingid monsterautod jms esinevad, siis läksime vihmast hoolimata Turtola Citymarketi parklasse kohale. Õnneks lõppes esituse ajaks ka vihmasadu, kuid see ei muutnud vähimalgi määral asjaolu, et olime juba enne suhteliselt põhjalikult märjaks saanud. Olime ostnud istekohtadega piletid ja saime kohad kohe kõige magusamasse kohta areeni keskel. Mina, tuntud sabistaja ja pabistaja, aga hakkasin mingil hetkel küll kibedasti kahetsema, et nii hea platsi saime. Sest kui autod ennast rambilt sõites üle katuse rullisid, võttis ikka kõhedaks küll. No objektiivselt võttes ei olnud seal tegelt midagi ohtlikku, eks nad olid ju välja arvestanud, et mis ja kuhu võib kukkuda ja samuti kangutati vähegi lipendavad osad autode küljest kohe ka ära, aga ikkagi oli jube hirm, et äkki saame meiegi mõne tükiga pihta. Aga Rainerile meeldis ja see oligi peamine. Tegelikult meeldis mulle ka muidugi. :) Nägime Soome esimest õiget ameerika stiilis monsterautot, seda, kuidas auto kahe ratta peal sõidab, ja siis muidugi seda võistlust, et mitu korda ühe romuga annab üle katuse sõita, enne kui ta lõplikult seisma jääb. Veel oli igasugu tulega seotud värke ja ilmselt need oleksid mulle kuiva ja kuuma ilmaga hirmu nahka ajanud, aga see kord oli õnnes väga vesine ja seega ka selles mõttes ekstraturvaline. ;)
Thursday, May 24, 2007
Likkojen Lenkki 2007 ootuses
Viimasel ajal on väga popiks saanud blogides pidada treeningpäevikuid. Olen isegi suure huviga lugenud Priit Pulleritsu spordiblogi ja kadestanud, et küll mõnel ikka jutt jookseb hästi. Aga ega ei maksagi ennast hakata kohe mingi professionaalse ajakirjanikuga võrdlema. :) Mul endal on treeningtabel külmkapi uksele kinnitatud ja sinna märgin ka ainult selle, et mida ja kui palju just tehtud sai.
Jooksuhooajaga sai algust tehtud märtsikuus, kui lumi sulama hakkas ja enam suusatada ei saanud. Varustasin ennast, osaliselt oma abikaasa pealekäimisel, Polari F6 pulsikellaga, mis pole mingi viimase peal masin, aga mõõdab ära kõik, mida mul vaja läheb ehk pulsi, kalorid ja aja ning igal esmaspäeval näitab kokkuvõtte eelmise nädala treeningutest.
Siis leidsime sellise suurepärase raamatu kui "Spordisõbra käsiraamat" ja sellest siis veidi uurisime, et kuidas oleks mõistlik treenida, seda just põhiliselt pulsi osas. Tuleb välja, et treenima hakates enamasti inimesed pingutavad lihtsalt üle ja siis tunnevad, et ei jaksa ja siis loobuvadki kergesti. Eks ole ma isegi sama reha otsa astunud, kuid nüüd olen siis paar kuud enam-vähem mõistlikult trenni teinud.
Eesmärgiks oli sel kevadel just nimelt Likkojen Lenkki, mis on meil Tamperes selline Maijooksu tüüpi naistejooks. Distantsiks valisin 10,5 km, mis veel märtsis kõlas minu jaoks täiesti astronoomilise vahemaana. Täna, kui stardini on jäänud veel 2 päeva, on seis selles mõttes ikka parem, et eilegi tegin raskusteta 10 km otsa. Kiirus on muidugi täiesti olematu, ehk umbes 6:30 kilomeetrile, aga edasiminek varasemaga võrreldes, on olnud täitsa tuntav. Enam jooks ei tapa ja ka 15 - 20 km jookseksin põhimõtteliselt ära.
Vaatame, kuidas laupäeval läheb, ja siis äkki võtaks sügisepoole veel ühe poolmaratoni äkki ka kavasse. ;)
Jooksuhooajaga sai algust tehtud märtsikuus, kui lumi sulama hakkas ja enam suusatada ei saanud. Varustasin ennast, osaliselt oma abikaasa pealekäimisel, Polari F6 pulsikellaga, mis pole mingi viimase peal masin, aga mõõdab ära kõik, mida mul vaja läheb ehk pulsi, kalorid ja aja ning igal esmaspäeval näitab kokkuvõtte eelmise nädala treeningutest.
Siis leidsime sellise suurepärase raamatu kui "Spordisõbra käsiraamat" ja sellest siis veidi uurisime, et kuidas oleks mõistlik treenida, seda just põhiliselt pulsi osas. Tuleb välja, et treenima hakates enamasti inimesed pingutavad lihtsalt üle ja siis tunnevad, et ei jaksa ja siis loobuvadki kergesti. Eks ole ma isegi sama reha otsa astunud, kuid nüüd olen siis paar kuud enam-vähem mõistlikult trenni teinud.
Eesmärgiks oli sel kevadel just nimelt Likkojen Lenkki, mis on meil Tamperes selline Maijooksu tüüpi naistejooks. Distantsiks valisin 10,5 km, mis veel märtsis kõlas minu jaoks täiesti astronoomilise vahemaana. Täna, kui stardini on jäänud veel 2 päeva, on seis selles mõttes ikka parem, et eilegi tegin raskusteta 10 km otsa. Kiirus on muidugi täiesti olematu, ehk umbes 6:30 kilomeetrile, aga edasiminek varasemaga võrreldes, on olnud täitsa tuntav. Enam jooks ei tapa ja ka 15 - 20 km jookseksin põhimõtteliselt ära.
Vaatame, kuidas laupäeval läheb, ja siis äkki võtaks sügisepoole veel ühe poolmaratoni äkki ka kavasse. ;)
Wednesday, April 25, 2007
Nostalgia
Siin päevikulehekülgedel on nüüd valitsenud pikemat aega vaikus, aga täna kohe tuli jälle kirjutamise vaim peale.
Nimelt käisime täna tutvumas Raineri kooliga, kus ta siis selle aasta 13. augustil esimeses klassis oma kooliteed alustab. See koolivärk on põnev nii lapsele kui ka vanematele ja viimastele võib-olla et isegi rohkem. Ajab ikka sabistama küll kui esmine ja siiani ka ainuke lapsuke on juba nii iseseisvaks saamas, et peab ise kooli minema ja seal oma asjad joonde ajama. Aga toredate õpetajate ja üldiselt väga lapsesõbralikus koolikeskkonnas õnnestub see ilmselt kenasti. Raineri kool ehk Kisapuisto kool on väike - ainult 4 klassi ja kokku on seal siis mitte rohkem kui 80-90 õpilast. Nii et kõik tunnevad kõiki ja asjad on kenasti kontrolli all.
Mulle tuli ka meelde oma kooli algus. Mäletan seda, kui meie käisime lasteaiast sarnasel tutvumiskäigul koolis. Olen pärit maalt ja esimesed 8 aastat õppisin ikka tõelises külakoolis, kus algklasside maja oli umbes sama suur, kui Kisapuisto kool, kuigi muidugi mugavusastmelt hoopiski viletsam. Aga meil oli tore õues mängida, sest polnud tiheda liiklusega tänavaid, vaid palju vaba loodust nagu maal enamasti ikka. Ja kruusaauk muidugi... (need kes loevad ja teavad, need teavad ;))
Ja tuli meelde esimene koolipäev, kus saime aabitsad ja siis tuli meelde veel igasugu muid päevi mu pikalt kooliteelt, mis ikka veel pole lõppenud, kuigi see on väikese vaheajaga kestnud juba umbes 21 aastat. No mõni kohe on lihtsalt nii rumal, et ei saa asju selgeks. Aga loodan siiski lähima aasta jooksul selle jama ära lõpetada... Viimasel ajal on hakanud tunduma, et enam ei jaksa neid eksameid teha.
Nimelt käisime täna tutvumas Raineri kooliga, kus ta siis selle aasta 13. augustil esimeses klassis oma kooliteed alustab. See koolivärk on põnev nii lapsele kui ka vanematele ja viimastele võib-olla et isegi rohkem. Ajab ikka sabistama küll kui esmine ja siiani ka ainuke lapsuke on juba nii iseseisvaks saamas, et peab ise kooli minema ja seal oma asjad joonde ajama. Aga toredate õpetajate ja üldiselt väga lapsesõbralikus koolikeskkonnas õnnestub see ilmselt kenasti. Raineri kool ehk Kisapuisto kool on väike - ainult 4 klassi ja kokku on seal siis mitte rohkem kui 80-90 õpilast. Nii et kõik tunnevad kõiki ja asjad on kenasti kontrolli all.
Mulle tuli ka meelde oma kooli algus. Mäletan seda, kui meie käisime lasteaiast sarnasel tutvumiskäigul koolis. Olen pärit maalt ja esimesed 8 aastat õppisin ikka tõelises külakoolis, kus algklasside maja oli umbes sama suur, kui Kisapuisto kool, kuigi muidugi mugavusastmelt hoopiski viletsam. Aga meil oli tore õues mängida, sest polnud tiheda liiklusega tänavaid, vaid palju vaba loodust nagu maal enamasti ikka. Ja kruusaauk muidugi... (need kes loevad ja teavad, need teavad ;))
Ja tuli meelde esimene koolipäev, kus saime aabitsad ja siis tuli meelde veel igasugu muid päevi mu pikalt kooliteelt, mis ikka veel pole lõppenud, kuigi see on väikese vaheajaga kestnud juba umbes 21 aastat. No mõni kohe on lihtsalt nii rumal, et ei saa asju selgeks. Aga loodan siiski lähima aasta jooksul selle jama ära lõpetada... Viimasel ajal on hakanud tunduma, et enam ei jaksa neid eksameid teha.
Thursday, February 01, 2007
Talverõõmud
Nüüdseks on meil siin Tamperes juba tubli kaks nädalat kena talveilm olnud. Algul oli küll lund veidi vähevõitu ja külm jälle paljuvõitu, nii et suusatamisest palju miskit välja ei tulnud. Aga nüüd on asi paranenud ja minu suusakilometraazh on viidud juba ca 13 km peale. :)
Ega seda just palju pole, aga tuleb ka arvestada, et suuskadele olen saanud täpselt kaks korda. Esimest korda käisin eelmisel pühapäeval ja siis oli ikka võrdlemisi harjumatu ning ka raja kvaliteet oli vilets, kuna juba tükimat aega polnud lund tulnud ja klassikajälje kvaliteeti polnud kohati ollagi. Iseenesest mõistetavalt harrastan korraliku eestlasena ikka klassikalist sõidutehnikat. ;) Tõe huvides olgu öeldud, et uisku ma lihtsalt ei oska sõita, st. pole eriti proovinudki. :( Niisiis sõitsin meie kauni Suolijärvi ümber ühe tiiru, mis ametlikel andmetel on pikkusega 4,3 km.
Vahepeal sadas siin aga kenakesti lund juurde ja kuna ka kondid ja peaasjalikult küll lihased olid pühapäevasest harjutuskorrast juba enam-vähem toibunud, otsustasin eile jälle proovima minna. Rada oli seekord tõesti hea ja mineks parem. Seega tegingi lausa kaks tiiru. Kui kodus poleks näljaseid mehi oodanud, oleks veel kolmandagi teinud. Nojah, ei maksa nüüd mehi ka süüdistama hakta, tegelikult poleks ikka särtsu ka väga jätkunud, sest Suolijärvi rajaprofiil pole just kergemate killast ja tõusude peal oli jalg lõpus juba töntsivõitu.
Loodame, et ilma peab ja saan siis pühapäeval oma kom-neli ringi sõita.
Ega seda just palju pole, aga tuleb ka arvestada, et suuskadele olen saanud täpselt kaks korda. Esimest korda käisin eelmisel pühapäeval ja siis oli ikka võrdlemisi harjumatu ning ka raja kvaliteet oli vilets, kuna juba tükimat aega polnud lund tulnud ja klassikajälje kvaliteeti polnud kohati ollagi. Iseenesest mõistetavalt harrastan korraliku eestlasena ikka klassikalist sõidutehnikat. ;) Tõe huvides olgu öeldud, et uisku ma lihtsalt ei oska sõita, st. pole eriti proovinudki. :( Niisiis sõitsin meie kauni Suolijärvi ümber ühe tiiru, mis ametlikel andmetel on pikkusega 4,3 km.
Vahepeal sadas siin aga kenakesti lund juurde ja kuna ka kondid ja peaasjalikult küll lihased olid pühapäevasest harjutuskorrast juba enam-vähem toibunud, otsustasin eile jälle proovima minna. Rada oli seekord tõesti hea ja mineks parem. Seega tegingi lausa kaks tiiru. Kui kodus poleks näljaseid mehi oodanud, oleks veel kolmandagi teinud. Nojah, ei maksa nüüd mehi ka süüdistama hakta, tegelikult poleks ikka särtsu ka väga jätkunud, sest Suolijärvi rajaprofiil pole just kergemate killast ja tõusude peal oli jalg lõpus juba töntsivõitu.
Loodame, et ilma peab ja saan siis pühapäeval oma kom-neli ringi sõita.
Friday, January 12, 2007
Uuel aastal uue hooga
Nüüd on aasta algusest küll juba sedavõrd kaua aega möödas, et kuidagi ei sobi enam headu uut aastat soovida. Aga katsun siis ka alanud aastal tasapisi siia aeg-ajal mõningaid mõtteid avaldada.
Aasta on alanud igati edukalt, eriti kui arvestada seda, et sel teisipäeval sain rõõmusõnumi ajakirjast "Thin Solid Films", mis oli nõus pärast retsensentide kadalipu läbimist lõpuks avaldama mu artikli PPy sünteesist. Nüüd on siis jäänud veel vaid üks artikkel ja peab hakkama tõsiselt mõtlema väitekirja kirjutamise peale.
Teine ülimalt tore asi, mis just hiljuti juhtunud, on Raineri köhast paranemine. Ei julge sellest väga valju häälega rääkida, aga asi on ikka tunduvalt paranenud. Kui eelmistel päevadel oli enne magama jäämist ikka ca tunni jagu köha plõksimist, siis eile õhtul oli vaikus majas ja hommikul oli ka ainult väga mõõdukas kurgu puhtaks köhimine. Loodame, et nii jääbki!
Seoses uue aastaga ma mingeid suuri lubadusi ei isekeskis ega ka teiste kuuldes välja ei käinud. Kui nüüd katsuks siiski mingeid eesmärke sõnastada, siis neid võiks olla kaks. Ei hakka rohkem ette võtma, isegi nende täitmisega saab raske olema. ;) Esiteks siis tuleb kaante vahele saada väitekiri, kaitsmine ilmselt lükkub juba 2008. aasta poolele. Teine eesmärk on nö. ausa töö leidmine, sest teadusrahade kerjamisest on nüüd mõneks ajaks suht kõrini.
Aga esialgu tuleb siiski teadustööle kõvasti pihta anda ja jõudumööda see on ka juba sel aastal õnnestunud. :) Töö efektiivsust tuleks aga kõvasti parandada!!!
Aasta on alanud igati edukalt, eriti kui arvestada seda, et sel teisipäeval sain rõõmusõnumi ajakirjast "Thin Solid Films", mis oli nõus pärast retsensentide kadalipu läbimist lõpuks avaldama mu artikli PPy sünteesist. Nüüd on siis jäänud veel vaid üks artikkel ja peab hakkama tõsiselt mõtlema väitekirja kirjutamise peale.
Teine ülimalt tore asi, mis just hiljuti juhtunud, on Raineri köhast paranemine. Ei julge sellest väga valju häälega rääkida, aga asi on ikka tunduvalt paranenud. Kui eelmistel päevadel oli enne magama jäämist ikka ca tunni jagu köha plõksimist, siis eile õhtul oli vaikus majas ja hommikul oli ka ainult väga mõõdukas kurgu puhtaks köhimine. Loodame, et nii jääbki!
Seoses uue aastaga ma mingeid suuri lubadusi ei isekeskis ega ka teiste kuuldes välja ei käinud. Kui nüüd katsuks siiski mingeid eesmärke sõnastada, siis neid võiks olla kaks. Ei hakka rohkem ette võtma, isegi nende täitmisega saab raske olema. ;) Esiteks siis tuleb kaante vahele saada väitekiri, kaitsmine ilmselt lükkub juba 2008. aasta poolele. Teine eesmärk on nö. ausa töö leidmine, sest teadusrahade kerjamisest on nüüd mõneks ajaks suht kõrini.
Aga esialgu tuleb siiski teadustööle kõvasti pihta anda ja jõudumööda see on ka juba sel aastal õnnestunud. :) Töö efektiivsust tuleks aga kõvasti parandada!!!
Subscribe to:
Comments (Atom)
